Heitkem pilk kodumaisele tomatile!                                           Mai 2009

Meie kahe põhilise katmik-köögivilja  - kurgi ja tomati omavahelises võrdluses kipub viimane peale jääma. Kui kurgile on iseloomulik vaid eriline aroom (kurgilõhn), siis tomati korral on lisaks lõhnale ja välimusele oluline koht just maitsel. Viimane on määratud eelkõige suhkrute ja hapete vahekorrast viljades. Orgaanilistest hapetest on siinkohal tähtsad õun- ja sidrunhape. Valmimisprotsessis teatavasti hapete hulk väheneb ja üleküpsenud viljade maitse muutub läägeks.

Tomati kui kultuuri saatus on tähelepanuväärne. Jõudnud Kolumbuse kolmanda merereisi tulemusena Euroopasse, jäi ta kauaks ainult botaanikute huviobjektiks või levis ilutaimena. Tema tuntus köögiviljana pärineb 18. sajandi keskelt. Isegi sada aastat tagasi ei pääsenud tomat toodangu arvestustabelitesse. Tõeline plahvatus toimus aga 20. sajandi lõpupoole ja tänaseks on kultuur oma peaaegu 100 miljoni tonnise aastatoodanguga köögiviljanduse vaieldamatu liider. Konkurent kurk jääb maha vähemalt kolmekordselt. Eestis on kultuuride kohad küll vahetatud ja seda tänu kurgi aastaringsele viljelusele.

Tomati edukäigule on lisaks maitsele ja lõhnale aidanud kaasa tervisliku toitumise propaganda. Tema viljades leiduvate bioaktiivsete ühendite nagu karotenoidid (karoteen, lükopeen) ja flavonoidide roll (osalemine nn. vabade radikaalide neutraliseerimises) on märkimisväärne. Ka E-vitamiini allikana tuleb tomat arvesse, seevastu C-vitamiini osas jääb ta tähtsusetuks.

Eestis ei ole võimalik viljeleda tomatit aastaringselt – põhjus on kultuuri valgusnõudlikkus. Põhjanaabrite (Soome, Norra) juures levinud kasvatamine lisavalgustusega jääb meil kaugemasse tulevikku. Looduslikust kiirgusrežiimist olenevalt jõutakse Eestis esimese saagini aprilli lõpus – maikuu alguses ja heal juhul on kodumaist tomatit saadaval isegi novembrikuus. Tomatikasvatuse suurimad kulutused lähevad energiakandjatele, mainimata ei saa jätta ka suurt käsitsitöö hulka ning väljaminekuid bioloogilisele taimekaitsele. Viimast tuleb eriti rõhutada Intsu talus kasutatava tehnoloogia korral. Tomat on teatavasti aldis seen- ja viirushaigustele, mis mõjuvad saagi suurusele ja seega tõstavad omahinda ning vähendavad kasumlikkust.

Riikliku toetuse puudumine aianduses ja täielik impordivabadus on muutnud kohapealse tomatikasvatuse väherentaabliks. Ühena vähestest on Intsu talu siiski suutnud investeerida uutesse kasvuhoonetesse ja käivitada igati kaasaegsel tehnoloogial põhineva tootmise, mille saaginumbreid ei pea häbenema. Kuigi meie tarbijate sümpaatia kuulub maitsvamale omamaisele toodangule, saab paarikümnekroonine jaehinna erinevus tihti määravaks importtoodangu ostmisel. Kokkuvõtteks rõhutaksin, et teadmatus igast ilmakaarest sisseveetavate tomatite kasvatusmeetodite ja just eriti keemiliste tõrjevahendite ja säilitusainete kasutamise osas peaks pöörama meie kui ostjate pilgud sagedamini kodumaise kauba poole.

PhD Ao Pae
EPÜ dotsent,
Taimefüsioloogia ja katmikaianduse õppejõud (1993-2008) 
Aiandusinstituudi juhataja (1999-2005)

EPÜ tudengitega  7. mail 2007.a.

... ja 2005. aastal.